Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Artur Talvik

Artur TalvikArusaamine kultuuripärandist on erinev. Peamiselt seostatakse seda väga vanade majade, ajalooliste pühapaikade või kõige sarnasega, mida tihti nimetatakse pärandkultuuriks.

Mulle teeb rõõmu, et kultuuripärandi aastal üritatakse seda mõistet laiendada ja ilmselt seetõttu on valitud pärandisaadikuteks inimesed, kes pole otseselt muinsuskaitsjad või pärandiuurijad, vaid on oma erialal tuntud, ühiskondlikult või kogukondlikult aktiivsed inimesed. Mõiste laiendamise soovist rõhutatakse rohkem sõna kultuuripärand, mitte pärandkultuur.

Aasta oluline sõnum on, et ei pea tegelema ainult sellega, mis on meile pärandatud, vaid mõtestama ja väärtustama ka seda, mida meie edasi pärandame. On see eluterve skepsis, mis on meis tekkinud kliima- ja ajalookogemuse kokteilina ja aidanud siin maailmanurgas rahvusena ellu jääda, või hoopis oskus elada loodusega tema tempos ja tarkuses, mida me kipume tehnokraatlikus maailmas aina enam ära unustama? Pimesi uue sabas kappamine on sama lühinägelik kui kramplikult vanast kinni hoidmine. Tähtis on vana ja uue tasakaal. Äkki on just selle tasakaalu taasleidmine võti eesti keelt rääkivate inimeste pikaks eksistentsiks siin maailmanurgas?

Kultuuripärandi aasta raames korraldatakse mitmeid fotovõistluseid. Filmimehena vallatlen mõttega, et kuidas küll pildistada eestlase elutervet skeptilist meelt.

Eelmisel aastal jõudsin rannaniidu vallutanud võsaga võitlemisega nii kaugele, et loobusin trimmeritest ja usaldasin looduse kujundamise hoopis lehmadele. Tegemist ei ole küll meie traditsiooniliste piimalehmadega vaid lihaveistega, aga vahet pole. See töö, mille nad olid sügiseks ära teinud, üllatas mind positiivselt ja pani mind mõistma rannaniitu kui kultuuripärandit ja selle loomulikku tekkimisviisi. Sain aru ka sellest, et taimetoitlastest koduloomade kadumisega on kadunud ka suur osa minu lapsepõlve kultuurmaastikke. Neid tehnokraatlikult trimmeriga vehkides ei taasta. Sel aastal jätkan oma võsavõitlust lehmade abiga. Lisandunud on veel vikat - see lihtne ja tervislik muruniiduk.

Pean kultuuripärandi aastat vaimse võsastumisega võitlemise aastaks. Kui mitte võitlemise, siis vähemalt meeldetuletamise aastaks, et meil siin ilmanurgas elades on kogunenud palju oskusi ja tarkust, mille kergekäeliselt prügisse viskamisega võib kaasneda vaimne võsastumine. Kultuuripärandisse tekkinud aukude kinni kasvatamine on mõnel juhul väga raske ja mõnel juhul isegi võimatu.

Olen veendumusel, et kõige tugevam pärandikatkemine toimus nõuka-aastatel merekultuuris. Kuigi meil on nüüd suured laevafirmad ja uhke meremuuseum, siis igapäevane mereelu kipub ikka vaeslapse osa täitma. Mereäärse elanikuna proovin sel ja ka tulevatel aastatel merd vaeslapse osast päästa ja tehku seda kõik, kellele meri armas.

Foto: Jako Krull