Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Tervist!

Ivi Lillepuu  ·  10. apr  ·  Kommentaarid: 0

7. aprillil, Maailma Tervishoiu Organisatsiooni asutamise aastapäeval tähistati rahvusvahelist tervisepäeva, 15. – 21. aprillini toimub südamenädal. Eile olid foorumil koos Viljandimaa terviseedendajad, arutades mitme tunni jooksul, mida elanikkonna tervise heaks saaks ära teha. Tähtede taolisest seisust tulenevalt ei saa minagi tervise teemast üle ega ümber, sest kuigi meie rääkisime eile tervisest, on haigused oluliselt sagedamini kõneaineks, haiguste raviks kulutakse üüratuid summasid, haiguste tõttu kaotakse kvaliteetsest elust kuid ja aastaid või aheldatakse oma lähedased enda külge kuudeks ja aastateks. Hea tervis ja tervislikud eluviisid peaksid olema iga vanema poolt oma lapsele täiskasvanuellu astumisel pärandina kaasa antud, kuid kurvastavalt sageli see nii ei ole. Põhjuseid on väga erinevaid, kuid liigagi sageli on peamiseks põhjuseks meie endi laiskus, mugavus ja hoolimatus.

Tervis on väga lai teema, praktiliselt iga otsus, nii isiku kui riigi tasandil, puudutab kuidagi ka tervist. Tervisest on kirjutatud mägede kaupa tarku raamatuid ja seetõttu loed Sa alljärgnevalt vaid üksikuid lühikesi heietusi, mida ma kuidagi ütlemata jätta ei saa.

*

Minuealiste lapsepõlvemälestused seoses õues olemisega on üsna ühesugused. Tüdrukutel oli enamasti ema või vanaema kootud kombinesoon või jope ja püksid, mis pärast tundidepikkust lumes müttamist oli üleni kaetud lumeklompidega ning kust kuivama riputamise järel sorises ühtlase joana vett välja. Meie ujumistrikood muutusid suve lõpuks kõigil ühesuguseks, omandades kas tiigivee savihalli, laukavee punaka tooni või järvevee rohelise varjundi. Ja kui vesi juhtuski täiesti puhas olema, siis kolm kuud päikest ja vett tegi ikkagi kõigi tüdrukute trikoodest mingi pastelse soolika. Kes jõuaks kokku lugeda neid kummikeksu ja kiikumise tunde või rahvastepalli tagumisele kulunud aega, rattasõidust ja suusatamisest-uisutamisest rääkimata. Ühesõnaga – me olime väljas. Ja olime terved. Olen lapsena seisnud paljajalu paukuva pakasega ukse all lumehanges lootuses haigeks jääda, kui koolis midagi eriti rasket ees ootamas oli. Aga ei jäänud. Oma esimese vabastuse kehalise kasvatuse tunnist sain kas seitsmendas või kaheksandas klassis ja ma ei saanud ju nii erakordset tõendit endale hoida, ikka andsin õpetajale, endal spordiriided seljas ja valmis tundi minema. Minu vend, kes niigi palju sporti tegi, pani oma toa ukse kinni, et vanemate arvates rahulikult õppida, tegelikult ronis akna kaudu välja ja läks poistega jalgpalli mängima.

*

Mitmed aastad tagasi leidis üks töökaaslane kusagilt ajakirjast uuringu tulemused, mida ma enam väga täpselt ei mäleta, kuid mille kohaselt keskmine soomlane veetis värskes õhus iga päev rohkem kui tunni. Nagu ikka, läks kõigepealt lahti kerge põhjanaabrite aasimine, et kuidas nii vähe, kuid siis hakkas igaüks kokku lugema enda värskes õhus viibitud aega ja mis selgus? Kortermaja elanikul hommikul pool minutit autoni ja teine pool minutit autost töökoha ukseni. Õhtul lisandus pool minutit jõusaali, ujula või korvitrenni ukseni ja teine pool tagasi – sportlik tegevus ikka umbsetes siseruumides. Poepäevadel sai veel mõne minuti lisada ja nädalavahetusel prügi välja viies sai ka sõõmu värsket õhku. Ja nii päevast päeva, nädalast nädalasse, septembrist maini. Õnnelikumad olid majaomanikud, kes on sunnitud muru niitma, lund kühveldama, lehti riisuma ja puid laduma. Kuid ka neil satub toimekate päevade vahele ja eriti autoga sõitvatel meestel liiga palju päevi, mil värskes õhus viibitakse ööpäevas alla kümne minuti.

*

Teise uuringu tarbeks võrreldi Itaalia mägipiirkonnas asuvate erinevate külade elanike eluiga ja tervisenäitajaid. Üks soe lõunamaa päike, üks tervislik kodutoit igal pool, üks elatustase igal pool, aga mõnedes külas elati kauem ja tervemalt kui teistes. Miks? Selgus, et tervemini ja kauem elavates külades tegutses kas laulukoor või tantsuring. Tervemat elu ei kindlustanud aga mitte paremad kopsud või tugevamad jalad, vaid tugevam kogukonnatunne. Inimesed said hulgaliselt positiivseid emotsioone oma kooskäimistelt ja esinemistelt, külaelanikud ei olnud üksi, neid ümbritsesid ja aitasid sõbrad, kui oli vaja kas füüsilist, materiaalset või moraalset tuge. Olen veendunud, et iga sent, mis panustakse seltsitegevuse toetuseks, hoiab kokku euro sotsiaaltoetustelt.

*

Tervisest rääkides ei saa siiski mööda minna (tervise)spordist, kuigi tihtilugu tuleb siin rääkida ka vigastustest või haigustest. Minu elus on sport üsna olulist rolli mänginud. Olen tippsportlase õde ja tahtsin väga olla tippsportlase ema, kuid tuli leppida tõsiasjaga, et see oli ainuüksi minu unistus. Olen sportlastele kaasa elades saanud tunduvalt raputavamaid elamusi kui ühegi kultuurisündmuse puhul. Olen iseenda sportlikust noorusest kasu lõiganud tänase päevani. Ometi pole hea vorm jääv. Hiljaaegu õnnestus läbi teha põhjalikum tervisekontroll ja oh õudust missugused numbrid selle tulemusena kirja said! Testi järel nädalake tavalist elu pulsikella kandes andis selgust, et olen pikka aega olnud pettekujutelmade küüsis pidades oma elu piisavalt aktiivseks. Ma käin jala, ma ei oskagi autoga sõita, teen heal juhul kaks, tavalisel puhul üks kord nädalas trenni, ei osta poolfabrikaate vaid valmistan toidu algmaterjalist ise, maandan oma stressi näpud mullas, ohtralt kultuuri nautides või saunas. Ja oh üllatust, pulsikell näitab, et kultuuri nautimine kulutab väga vähe kaloreid. Teatri-, kontserdi- või kinosaalis ju istud. Head raamatut lugeda meeldib mulle kõige rohkem padjakuhja otsas lamades ja midagi süües ning veini rüübates. Ja häid raamatuid, mis neelavad mu pikkadeks õhtuteks ja terveks nädalavahetuseks takkapihta, on lõpmata palju. Kui lisada siia kaheksast viieni lauatagune töö ja kolm aastat kodust koolitööd ning praegu kirjatöö, siis nii ta tasapisi läheb... Muuseas, päev koos sõbrannaga shoppamist ja kohvikus istumist kulutas ka väga-väga vähe kaloreid:)

*

"Tervist!" ütleme tihtilugu inimesega kokku saamisel kätt ulatades. "Ole terve!" on meie sõnad lahkumiskäepigistuse juures. Need on väärt soovid. Olgem terved.

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar