Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Suvi!

Ivi Lillepuu  ·  29. juuni  ·  Kommentaarid: 0

Vaid mõni päev on hingatud maaõhku ja juba tuleb inimese tunne peale. Nii meelest kui tagumikust on kadunud 8-tunnised tööpäevad kontorilaua taga. Ärkamisest kuni magamaminekuni käib kogu elu värskes õhus, ka hommiku- lõuna ja õhtusöök. Ilm on siin Võru külje all puhkaja unistus – päike ja palavus. Aiapidaja jaoks on see ilus ilm juba natuke liiast. Võiks üks korralik sadu tulla, mis kastaks ka kapsalehe aluse märjaks. Aga vaatamata sellele, et päev otsa saab pea viltu lähedalt mööda hiilivaid vihmapilvi kipras kulmuga tunnistatud, on loojuva päikese kiirtes omatehtud jäätise limpsimine pärast tegusat päeva täielik õndsus. Pole aimugi, mis nädalapäev või kuupäev on, päevad on kuidagi palju pikemad kui linnas, kiiret ei ole, aga kogu aeg on midagi teha. Kasvõi kuulatada pärastlõunast kohvi rüübates tuule kohinat ja linnulaulu. 

Siin maal olles kummitab miskipärast pidevalt pärandiaasta tunnuslause Pärijata pole pärandit. Pärand tuhandete talude näol Eestimaal on ju olemas ja samuti on olemas inimesed, kellel neile seaduslik õigus on, kuid kas on ka soov ja tahe, südame hääl, hinge pakitsus võtta vastu oma vanemate elutöö, mitte lasta sel laguneda ja kõndida edasi mööda sama rada, mis meie esivanemadki? Ma ei pea silmas seda, et iga talu või maakoha pärija peaks põllumeheks või turismitalunikuks hakkama, vaid et kas temas on säilinud see vastupandamatu soov kõndida hommikuses kastes paljajalu, jälgida kurgesid nende askeldustes pisiperega, pista näpud mulda, et kobestada peedi või sibulapeenart, tõmmata naudinguga sõõrmetesse mitte grillimise, vaid värske puukoorma lõhna, tuua lauale mitte liiliaid ega roose, vaid parasjagu aasal õitsevaid taimi ja lasta end päiksel pruuniks praadida mitte rannaliival lesides, vaid aias tööd tehes.

Uba

Mitte ükski kevad ei saa ma aru, miks ma linnas elan. Nelja seina vahel, asfaldi peal. Kui keegi pakuks meelepärast kaugtööd, mis võimaldaks maal elamist, oleksin ilmselt kohe nõus ja loobuksin linnas valitsevast kultuuri üleküllusest ja naudiksin mõni aeg privaatsemat elu. Kultuurist olen momendil tõepoolest üleküllastunud. Ei tõmba head kontserdid Tallinnas, popkooripidu Tartus ega suveteatrid. Telekat pole vaadanud, raadiot ei kuula. Laske mul ainult rahus kitkuda ja kõblata! Jah, käed on hukas ja tallad on parkunud ning enne inimeste sekka minekut vajavad need süvahooldust, kuid nii hea on jälgida iga päevaga lopsakamaks muutuvat basiilikupeenart, õide puhkenud ubasid, pingpongipalli suuruseid punapeete, jämedust koguvaid porrusid, ikka veel punetavaid maasikaid, mitte veel punetavaid, aga juba üsna suuri tomateid ja esimest ämbritäit kurke, mis marineerimist ootavad.

Basiilik

Meie pere tulevase üliõpilase arvates saab elu lill olema, kui on olemas omatehtud pasta, pesto ja tomatikaste. Eks ma näe, mitmendal nädalal või kuul see eksperiment ammendub, kuid siis jääb veel tuhat võimalust omakasvatatud aedviljadest maitsvat sööki valmistada. Milline võrratu aeg on minusugusel hobikokal ees ootamas!

Tomat

Tean väga palju noori muusikuid, kes on viimastel aastatel maale kolinud ja just siia, kagunurka. Mäletan üsna selgelt kooli ajast Tallinna ja Tartu noorte suhtumist meisse, võrukatesse: „Need seal Võrumaal on ju kõik natuke lihtsakesed ja totukesed“. Seda ei öeldud suisa näkku, aga väga lähedal seistes küllalt kõva häälega avaldati taolist arvamust küll. Läks mööda vaid mõni aasta kui suhtumine muutus täiesti vastupidiseks. Siis öeldi: „Aa, Võrumaalt oled pärit! No siis oled veel normaalne inimene!“ Setoks olemisest ma korra juba rääkisin ja sellel ma seekord rohkem ei peatu. Seekord on oluline maal elamise võlu. Kuigi ma räägin üht ja elan hoopis teistmoodi. Määrab ikkagi see, kus on töö. Maal käin ma puhkuse ajal paar nädalat ja mõnel nädalavahetusel ka, aga unistustes tulen siia aprilli viimasel nädalal ja lahkun oktoobri alguses. Ja kui ma ükskord pensionär olen, siis jäängi maale elama, suvi läbi lapselapsi kantseldama ja talvel neile sokke ja käpikuid kuduma. Või kui oleks selline töö, mille jaoks ei peaks kabinetis istuma... Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi ja nii ilmselt väga paljude puhul.

Ega pärija ja pärandi teema ei seostu ainult maal elamisega. Kõigel, mis meie esivanemad on loonud, peab edasikandja olema – keelel ja meelel, tantsudel ja lauludel, käsitööl ja ehitusel, söögil ja tervendamisel jne. Kellel on soov ja tahe, südame hääl ning hinge pakitsus jätkata meie esivanemate elutööd ning luua sellest rõõmu, rahulolu ja naudingut tänastele põlvedele, siis üheks võimaluseks on tulla õppima Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Dokumente võetakse vastu 5. juulini. Pärandlinn Viljandi ootab!

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar