Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Söök, võrratu söök!

Ivi Lillepuu  ·  08. mai  ·  Kommentaarid: 2

Väike vahe on blogimisse tulnud. See on selle pärast, et olen sõltuvusse sattunud.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et minu vennal on varsti suuremat sorti sünnipäev tulemas. Kingi leidmine vähenõudlikule ning kõike vajalikku omavale inimesele on paras peamurdmine. Kuni siis ühel hetkel mul plahvatas – pastamasin!!! Vend on aastaid Itaalias elanud ja võiks sellisest vidinast lugu pidada küll. Kui ma selle väikse läikiva agregaadi olin koju toonud, ei suutnud muidugi vastu panna kiusatusele proovida – äkki on pastategemine nii keeruline, et pistavad karbi kappi ja jätavadki sinna.

Võtsin karbis olnud brošüüri ette ja asusin toimetama. Tahtes kohe alguses hästi tervislik olla, lisasin viiele munale täisterajahu ja mõne minuti pärast tundus, et valmis see tainas ongi. Lasin õpetuse järgi taigna masina rulli vahelt korduvalt läbi ja asusin põnevusega lõikama. Lõikerulli vahelt tuli paraku käkk välja, mitte tagliatelle'd. Panin jahu juurde ja asusin uuesti taignapalli muljuma. Teistkordsel katsel lindid küll eraldusid üksteisest, kuid kui ma nad küpsetuspaberile laiali laotasin, siis väiksegi kokkupuute tulemusena nakkusid nad ikka üksteise külge känkraks. Kuigi maitset see ei rikkunud, värskelt keedetud pasta koos omatehtud tummise tomatikastmega oli maitseelamus.

Teistkordsel pastateol otsustasin kogust vähendada ja piirduda 3 muna ja 300 grammi jahuga. Tuli palju paremini välja ja kahe tunni pärast oli meil Karliga (st põhiliselt Karlil) kõik söödud, kuigi sellest kogusest võiks jätkuda viie-kuue inimese toidukorraks.

Enne kolmandat pastategu võtsin aega ning tudeerisin läbi mõned YouTube’s leiduvad pastategemise õpetused ja lemmikuks kujunes see vana kooli mees. Mina kui alles algaja ei mõõda jahu siiski peoga, vaid võtan saja grammi jahu kohta ühe muna, see tundub lollikindel suhe olevat. Ja sain ka selgust, et mida ma esimesed kaks korda olin valesti teinud – polnud rullimise ajal ja lõikamise järel pastatainast piisavalt jahuga üle puistanud.

Igatahes minu kolmas pastategu õnnestus suurepäraselt. Tainas kui siid ja õhuke kui paber, tagliatelle´d imelises mittekleepuvas hunnikus köögilaual vee keemaminemist ootamas, suurel pannil Bolognese kaste podisemas – see oli õnnis hetk kodukoka jaoks:) Anneli, Krista ja Margit, teeme selle pastapeo ehk kunagi varem kui oktoobris?


Vennale ma pastamasinat ei kingi, vaid teen talle karbitäie värsket pastat ja panen kuldse paela ümber. Pastategemise lõbu tahan ma endale hoida ja olen valmis edaspidi tema pere varustajaks hakkama.

Kolmandale pastateole järgnes ka neljas ja viies, nüüd juba taas suurema kogusega. Selline mõnus mediteerimise viis – muljud ja muljud, rullid ja rullid, lõikad ja lõikad ja sätid kuivama. Õhtul koju minnes on paraku kõik see pastamägi ikkagi otsas, venna portsjoniga läheb mul keeruliseks, sest nädalavahetusel on pidu. Ja naabrinaine tahab ka proovida, et mis imelooma kallal ma õhtust õhtusse möllan. Peaks vist koguseid kahekordistama:)

Ma pole küll suurem asi kokk, kuid jumaldan algusest lõpuni ise tehtud toite. Ma ei kasuta praktiliselt üldse poolfabrikaate, paki- ja purgisuppe ning koogipulbreid, võimalusel eelistan koduaias kasvatatut ning metsast korjatut poe kraamile. Jumaldan punast peeti, uba ja kõrvitsat. Olen ise teinud selliseid ekstravagantsusi nagu päikesekuivatatud tomatid ja peedikrõpsud. Viimastel aastatel kuulub minu hoidistevalmistamise rallisse kindlasti ka pesto tegemine, oma leivajuuretist olen jaganud kümnetele inimestele.

Praegusel tärkamise ajal, mil naat juba lokkab ja igasugu rohelist kraami iga päevaga järjest suuremas valikus loodusest võtta on, tuleks oma talvel tühjaks saanud varud vitamiinidega uuesti täis laadida. Ja kõik see isetegemine, potipõllumajandus ja korilus on ju kõige ehtsam kultuuripärand. Pasta ja pesto küll mitte meile omane, kuid kõike saab ju kohandada, valmistada näiteks nõgeselasanjet, naadimuffineid või võililledest või naadist pestot.

21. mail tuleb Viljandisse tervislikust toidust ja täisväärtuslikust elust rääkimatu võrratu Marika Blossfeldt. Naine, kes on oma pikaaegsete uuringute ja kogemuste tulemusena avaldanud teemakohase raamatu. Selles on lihtsalt ja veenvalt selgitatud näiteks seda, kui väike erinevus on margariini ja plastmassi vahel. Seoses sellega meenub stseen filmist "Julie ja Julia", kus Julie laob külmkappi pakk paki järel võid ja väidab, et kui te sööte midagi imemaitsvat, siis sisaldab see toit kindlasti võid. 

Kuid kaks kirjutist ootavad viimistlemist ja peagi on ka asjalikumad lood tulemas!

Kommentaarid: 2

Hannele
Jaa! Isetehtud pasta! Käisin paar aastat tagasi Itaalias ühel noortevahetusel, seal oli üks päev pühendatud söögile, kus siis samuti pastat tegema õppisime. Tainast tegime 50 inimesele! Oli aga mässamist küll, aga nii hea. Seal jäi meelde järgmine kogus - kilo jahu, tosin muna. Sinu juttu lugedes tundub, et siiski pisut vähem muna. Tundub, et pean ka masina hankima, sest senimaani pole jõudnud ise tainast teha - just selle va rullimise ja lõikamise osa on tüütu ja köögis ruumi vähe.
Margit
Ei ole küll pasta sõber, aga seda juttu lugedes, hakkasid neelud käima. Millal pasta tegemise töötuba on? Ehk saaks näpud jahuseks ja kõhuke kikki söödud.
Email again:

Lisa kommentaar