Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Sõna, oi ime-imeline

Ivi Lillepuu  ·  20. märts  ·  Kommentaarid: 1

20. märts on Karl Aderi ehk Kaarupi sünnipäev. Tänavu möödub tema sünnist 110 ja surmast 18. juunil 20 aastat. Karl Ader on üks suurimaid märgilise tähendusega mehi minu jaoks eesti kultuuriloos. On kummaline, kuidas õpetajaks võib olla inimene, kellega isiklik suhe puudub, kes on olnud su õpetajate õpetaja ja hääl raadios, kes on oma pika loomingulise elu kaudu loonud hoomatava sideme sinu ja Juhan Liivi ning 20ndate-30ndte aastate Tartu suurearvulise intelligentsiga, kes on sind õpetanud austama eesti keele ilu ja rikkust ning teinud selgeks, et nii luule lugemisel kui elus üldse on olulisimaks mõtestatus.
Minu imetlus Karl Aderi vastu sai alguse raadiost kuulud unejuttudest. Mul pole vanaisadega õnne olnud, nad mõlemad surid ammu enne minu sündi ning Karl Aderi mahe, madal ja soe hääl kuulus kahtlemata minu kujutluste ideaal-vanaisale. (Mul oli vist lapsena häältega mingi oma teema. Veidi vanemana armastasin hullupööra kuulata raadiost järjejutte ja kuuldemänge ning kuuldu põhjal kujutluspilte luua – ma nägin seda, mida kuulsin. Minu lemmikhääl kuulus aga Andres Tarandile, polnud tähtis, millest ta rääkis, võisin ta kärisevat häält lõputult kuulata.

Selleks ajaks, kui ma televiisorist onu Tik-Taki seiklusi nägin, oli ammu selge, et unista palju tahad, vanaisa lihtsalt niisama ei saa, kuigi see valge lokipärjaga vanahärra oleks sobinud küll. Läks mööda peaaegu kümmekond aastat kuni ma teadvustasin endale, et samal ajal oli Karl Ader lõpetamas oma karjääri lavakunstikateedri lavakõneõppejõuna, aidates vormida suurteks näitlejateks noori alates V lennust kuni viimaste näpunäideteni XIII lennule. Ning veel mitmed aastad hiljem sain teada, et Ader oli ligi paarkümmend aastat Ugalas lavastaja, ning et tema ja Aleks Satsi ajal räägiti Ugalast kui Baltimaade parimast provintsiteatrist. Eelkõige räägitakse küll Satsi-ajast, kuid kes teab, kas ilma Kaarupi tööta nii stuudioõpilaste kui näitlejate kõnetehnika kallal, ilma tema isaliku hooleta, avali koduukseta, Mummi lõunate ning pannkookideta, ilma tema rahu ja tasakaaluta, ilma lossimägedes jalutades peetud eluliste vestlusteta poleks need ajad ehk nii kuldseks osutunud.

Olgu järgnev teadmiseks kõigile tänapäeva karjääriinimestele, kes arvavad, et on vaja ennast ajalukku kirjutada nii noorelt kui võimalik - kindlasti enne 30ndaid eluaastaid, hea, kui juba enne ülikooli diplomi kättesaamist ja veel parem, kui otse gümnaasiumipingist saaks ennast tähtsate inimeste nõunikeks smuugeldada.  Olgu teadmiseks, et Karl Aderi see osa eluteest, mida tänasel päeval kõige enam mäletatakse ja hinnatakse, algas tegelikult siis, kui mees oli juba pensionipõlve pidama asunud.

Karl Ader oli õppinud õpetajaks. Ta lõpetas 1925 Tartu Õpetajate Seminari ja töötas tervelt 15 aastat Tartus algkooliõpetajana. Seminariga samal ajal õppis ta ka Lulu Kitzberg-Pappeli teatrikoolis, kuid peamiselt iseõppimise teel huvist luule, kirjanduse ja teatri vastu kujunesid Aderi teadmised häälest, selle ulatusest ning hääleaparaadi arendamise ja treenimise võimalustest.  Tasapisi hakkas ta neid teadmisi ka teistega jagama. Teatritööle Vanemuisesse jõudis Ader alles 1942 ja 1944 tuli ta ligi paarikümneks aastaks Ugalasse näitejuhiks ning kui Kultuurharidustöö Kool Viljandisse toodi, hakkas seal lavakõnet õpetama. 1963 sai Ader 60. aastat vanaks ja otsustas teatrist pensionile minna, jätkates tööd kultuurikoolis lavakõne õpetajana. Ja alles 1969. aastal algas see ligi 20. aastane periood Kaarupi elust, millega ta ennast teatriringkondade mällu ja mälestustesse on söövitanud - Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedris lavakõneõppejõud. Voldemar Panso olla Kaarupit kolm korda enne kutsunud, kui Viljandi imeilusa loodusega harjunud teatrimees otsustas halvaõhulisse Tallinnasse kolida.

Otsus hakata pensionipõlve nautimise asemel õpetama lavakunstikateedrisse tulnud iseteadvaid isiksusi (see ettekujutus ju lavakasse astujast oli) muutub minu jaoks aja edenedes üha enam imeteldavaks. Kõigil õpetajatel ja kõigil noortel, kes plaanivad õpetajaks hakata, soovitan läbi lugeda Ivika Sillari poolt koostatud artiklite, intervjuude ja mälestuste kogumiku "Kaarup, nimi eesti kultuuris". See, millise koolmeistrina Karl Ader avaneb oma õpilaste meenutustes, võiks püsida kõigil pedagoogidel särava tähena sihi ja eesmärgina silme ees, kui liig madal palk ja lollid lapsed päevast päeva kibedust tekitavad.

Vaatamata oma suurele panusele Ugala, kultuurikooli ja Viljandi linna kultuuriellu pole Karl Aderi kodumajal Savi tänaval tahvlit kirjaga: "Siin elas…". Kindlasti aga vääriks see sõna ja selle imelist jõudu väärtustanud kooliõpetaja, näitleja, lavastaja ja teatripedagoog, et tema mälestus jäädvustataks Viljandis, linnas, mille ilu ta väga armastas. Mis te arvate, Ugala ja akadeemia, teeme selle 18. juuniks ära?

Sünnipäeva puhul aga võiks sõnavõlur Karl Aderi häälel ja mõtetel taas kõlada lasta.

Kommentaarid: 1

Kata-Riina Luide
Tere! Lugesin siin seda ja tuli meelde,et minulgi on olnud au saada osa Karl Aderi häälekoolist. Siiani on meeles üksadi-üksadi ühel jalal jne. Tänu kooliteatri suvekursusele sai see teoks. Mina arvan,et on väga ilus ja ainuõige mõte panna majale tahvel Aderi nimega, see ju meie oma osake kultuurist. Aitäh Ivi!
Email again:

Lisa kommentaar