Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Paul Kondasest, naivismist, Viljandist …

Ivi Lillepuu  ·  30. apr  ·  Kommentaarid: 0

24. veebruaril 2012. aastal sai Kondase Keskuse perenaine ja kuraator Mari Vallikivi Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsert-aktusel Viljandi linna kultuuripreemia kui kõrgetasemeliste näituste ja huvitavate õpitubade korraldaja ning Paul Kondase maalide fragmentide kandja Viljandi järve rannas asuvatele riietuskabiinidele.

24. veebruar on minu jaoks alati väsitav päev, pea huugab ja jalad löövad tuld vaatamata tohutule positiivsele emotsioonile, mida ma sellest päevast saan. Kui tookord Mari kutsus õhtuks väikesele koosviibimisele Kondase Keskuses, oli esimene mõte, et kuidas küll viisakalt ära öelda. Ometi läksin ja pärast mõnda tundi koos Viljandi kunstirahvaga selles mõnusas lossimägede veerel asuvas majas olin kui uuesti sündinud, hilisõhtul koju minnes väsimusest mitte jälgegi, meel rõõmus ja helge. Niimoodi see maja ja inimesed seal sees mõjuvadki – teraapiliselt.

Kondase Keskust nimetatakse naivismikeskuseks ning sellisena on ta ainus omataoline Eestis. Naivism, süütu kunst, puhta hinge kunst, privitivism, autsaiderite kunst, pühapäevamaalijad, art brut, raw art, rough art – mitmedki selle kunstivoolu esindajad pelgavad neid nimetusi, kuna tihtilugu omab eeltoodu alavääristavat alatooni. Jah, naivistid pole saanud kunstialast haridust. Jah, naivistide hulgas on psüühiliste häiretega inimesi ning perekonnata üksiklasi, kuid kui ma mõtlen tundele, mida Kondase Keskuse näitused minus tekitavad, siis väga tihti on selleks hämmastus ja imetlus ning seda kõige paremas mõttes. Hämmastus loomingulisuse ja leidlikkuse üle, imetlus detailitäpsuse ja väga-väga peene soorituse üle. Olgu näitena toodud Martin Kiisi tikitud pildid. Mõne meetri kaugusel selle noore poisi kätetööst oled kindel, et vaatad fotot, mitte ristpistes tikitud vaipa. Või minu vaieldamatu lemmik läbi kümne aasta, Irina Vinogradova-Lebedeva moenukud, mis sundisid mind ikka ja jälle tagasi minema. Ja nii on olnud väga paljude teiste näitustega, kust paistab silma ehedus, puhtus, piiride tagusus, fantaasialend, siirus, värvirõõm.

Erinevate rahvaste kunstis võib leida palju naivismile omaseid jooni, kuid võrdusmärki nende vahele tõmmata ei saa. Etniline kunst on valdavalt anonüümne, naivism isikuline, etniline kunst kujunenud sajandite jooksul, naivism tõusis kunstivoolu seisusesse alles 19. sajandi teisel poole ja 20. sajandi alguses, mil aeg soosis kunstiinstitutsioonidest eraldi seisvaid kunstiilminguid. Õige termini otsimisega kunstivoolule tegeldakse tänapäevani. Naivismi klassikute hulka kuuluvad Henri Rousseau, Niko Pirosmani, Horace Pippin, Ivan Generalic, Séraphine de Senlis.

Kes oli siis Paul Kondas, mees, kellel on Viljandis omanimeline muuseum? Paul Kondas sündis 31. märtsil 1900. aastal Pauastvere külas, Uue-Põltsamaa vallas talupoja peres, sealkandis möödus tema lapsepõlv ja noorus, 1921. aastal lõpetas Põltsamaa Ühisreaalgümnaasiumi, olles võtnud osa Vabadussõjast. 1921-23 õppis Tartu ülikoolis õigusteadust ja kaubandust, kuid ema surma järel otsustas pedagoogilise hariduse ja kutse kasuks, mille omandas 1923. aastal Valga üheaastasel kursusel.

1924. aastast algas Paul Kondase ligi 40 aastat kestnud õpetajatöö Pikasillas, Suure-Jaanis, Viljandis ja Raudnas. 1925-1941 Suure-Jaani algkooli õpetaja ja koolijuhina töötatud aastad olid tema elu olulisimad. 1941. aastal osutus ta okupatsioonivõimude silmis mittesobivaks jätkama oma tööd ning kolis Viljandisse ning siia jäi ta kuni oma surmani 1985. aastal. Viljandis asutas Kondas 1940. aastate keskpaigas Töölisnoorte keskkooli ning oli kooli esimene direktor, kuid 1951. aastal sundisid võimud teda koolist lahkuma. Ta oli isemõtleja, entusiast, mitmel alal andekas ning julge inimene, sellistele ei vaadatud hea pilguga. Rahulikumad olud leidis ta järgmiseks kümnendiks eest Raudna koolis keemia, füüsika, joonistamise ja tööõpetuse õpetajana. Kondas oli õpetajana universaalne, ei olnud õppeainet, mida ta poleks võinud anda. Tema pedagoogiline kreedo oli töökasvatus, ta oskas nii poistes kui ka tüdrukutes töö vastu huvi äratada. Kondas õpilaste mälestuste põhjal oli tegemist mitmekülgse pedagoogiga, kes õhutas õpilasi mängima näitemängudes, osalema kooli orkestris ja tegelema spordiga. Tihti nähti õpetaja Kondast fotoaparaadiga koolisündmusi ja loodust jäädvustamas.

Paul Kondasel oli elus neli lemmikala – kirjandus, maalikunst, muusika ning teater. Kondasel olevat kodus olnud hulk muusikainstrumente: tiibklaver, tšello, flööt, tromboon, klarnet, metsasarv ja viiul, mida kõiki ta mängida oskas. Oma aja kohta haritud mehena valdas ta mitut võõrkeelt.

Neljast meelisalast kahte, maalikunsti ja kirjandust, hakkas ta iseäranis harrastama 1961. aastal pensionile jäädes. Loojana ei kuulunud Kondas ühtegi harrastuskunstnike ringi, vaid tegutses omaette. Kunstniku eluajal ei toimunud Viljandis ühtegi tema loomingu ülevaatenäitust. Esimene kord eksponeeriti tema töid 1983. aastal Tartu Kunstimuuseumi korraldatud näitusel "Väljaspool suurt kunsti" ning esimene tema maalide näitus Viljandis toimus alles 1988. aastal. 1986. aastal ostis Viljandi muuseum 26 Paul Kondase maali, nendest kuus kahepoolset, millest enamikku saab näha Kondase Keskuses. Kondase kunstpärand ei ole arvukas, eeltoodud õlimaalidele võib liita veel umbes kümme maali, mille asukoha ja saatuse kohta on teave puudulik.

Tänu sellele, et Paul Kondase maalilooming jäi kunstniku soovil pärast surma Viljandisse, asutas linn peaaegu kakskümmend aastat hiljem muuseumi - Kondase Keskuse. Paul Kondase püsinäitusega keskuse avamine on olnud suurepäraseks tõukeks tegelemiseks institutsionaalselt ainsana Eestis laiemalt autsaiderkunstiga - isemeelsete loojate pärandi tutvustamise ja kogumisega.

Esialgu polnud plaanid nii suured, nagu nad tänaseks välja on kukkunud. Naivismi teadvustamine Eestis toimus visalt ja vaikselt. Väga suur osa selles oli Mark Soosaarel, kellel 1979. aastal valmis dokumentaalfilm "Pühapäevamaalijad", kus teeb kaasa ka Paul Kondas. Kondase sajanda sünnipäeva aegu tegutses Viljandis tugev kunstnike ühendus Kiriküüt – Kaja Lepla, Tiiu Männiste, Priit Pangsepp, Malle London jt. Igakevadistel kunstifestivalidel leiti võimalus ühel või teisel moel tutvustada ja teadvustada ka Paul Kondast ning mõte tema maalide eksponeerimisest kulmineerus 2003. aasta kevadel keskuse rajamisega.

Juba 20. sajandi alguses oli raske leida süütuid maailmanägijaid, keda ümbritsev kultuur pole mõjutanud. Seda raskem oli Mari Vallikivil 2003. aastal Kondase Keskuse avamise järel leida erilisi loojaid, keda avalikkuse tähelepanu alla sattumine võib ka rikkuda. Kondase Keskuse ise peab viimase aja suurimateks leidudeks Venemaal elanud eestlase Martin Koppase skulpturaalsed lavastused ja Türi mehe Heino Veskimäe väikesed skulptuurid. Mõlemad on loonud täiesti erilisi maailmu, üks ammutab ainest eesti kirjandusest, teine eesti filmiklassikast.

Tänaseks on olukord  muutunud ja uusi tegijaid tuleb nii uksest kui ka aknast ning nende töid saabub digitaalsel kujul arvutisse. Kümne aasta jooksul on selles majas üles seatud ligikaudu 170 näitust. Eksponeeritud ka "päris" kunstnike töid, õpilaste loomingut ning käsitööd. Palju on korraldatud erinevaid töötubasid, oma kodu on keskuses leidnud Värske Loomingu Salong, siit sai alguse kultuuripärandi aasta Viljandis, kui enne Talvist tantsupidu ja lipu heiskamist toimus pressikonverents. Kultuuripärandi aasta raames toovad rööpad ka Kondase Keskuseni.

Et oleks hoomatav erinevate kunstnike, nende tehnikate ja teemade mitmekesisus ning geograafiline laiahaardelisus, olgu ära toodud 2012 aasta näituste loetelu: Lilian Härm 85, Nordea reis "Ümber imelise ilma", Erik Kutti lillemaalid, Peeter Lauritsa "Mattise martüürium", Euroopa naivistid, Anastasia Arhipova illustratsioonid, Soome kunstniku Pirkko Rahkoneni piltvaibad "Tuhat ja üks ööd", Prantsuse kirjaniku, kunstniku ja seltskonnategelase Gypi elu ja looming, Thea Rootalu joonistused, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna näitused, Erich Pehap 100, Martin Kiisi tikitud pildid, Läti kunstniku Anita Paegle illustratsioonid, Irina Vinogradova-Lebedeva moenukud, Mihkel Ehala "Siis ehk olen küllalt elutark panemaks pealkirja", Mare Mikoffi skulptuurinäitus "Maria, Herman ja piiripost", Varju- ja siluetikunstinäitus, Peterburi kunstirühmtis "Mitki", Marge Nelgi näitus "Silmad pärani kinni", Ungari kunsti metsikud õied.

Mari Vallikivi on veendunud, et Eestimaal on palju väärtusi peidus, sest tihti ei tea naabridki, et nende üleaedne maalib või joonistab üksnes enda lõbuks ning naiivkunstniku tööd võivad tema lahkumise järel prügimäele rännata. Kondase Keskus on tänulik iga informatsiooni eest, mis võib juhatada põnevate tegijate ja nende loominguni.

Ning teraapilisest Kondase Keskusest tasub alati läbi astuda, sest näitused vahetuvad tihti ning Kondase maalid pakuvad igakordsel vaatamisel mõne põneva detaili, sümboli või süžee avastamise võimalust.

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar