Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Lootusrikkalt lootusetusest

Ivi Lillepuu  ·  13. veebr  ·  Kommentaarid: 0

Ajasin tööasjus Viljandi huvikoolide tublide lõpetajate jälgi. Selliste, kes olid need kõige paremad, mitmekülgsemad, loovamad ja kellel ka linnapea tunnustavalt oma tänuvastuvõtul kätt surus. Sain päris pika nimekirja nendest, kes on suundunud õppima välismaale. Kuid oli siiski ka kuulu järgi kodumaale jäänuid. Paraku pidin umbes kolmanda telefonikõne sissejuhatuse järel küsima: oled sa Eestis? Oli. Tegus ja toimekas ja õnnelik, et kodulinn kasvõi hetkekski tema peale mõtleb. Ta ise oli Tartus, õppimas ja töötamas. 
Hetkeks muutusin mina kurvaks. Aga ainult hetkeks. Olen ju ise pärit Võrust ja pärast kooli lõpetamist Võrru tagasi minna oli see kõige viimane valik, kuigi kutsuti. Ma olen jätkuvalt tänulik oma õpetajatele, treeneritele ja loomulikult vanematele, sest ma olen iseendaga hakkama saav inimene ja  suudan panustada veidi teistegi heaolusse. Ja mis saab selles halba olla, et teen seda täna Viljandis? Kui ma kunagi pensionipõlve nautima asun, siis ilmselt kusagil Võrumaal. Oma gümnaasiumi lõpetaval pojal olen palunud kaaluda võimalust minna välismaale õppima, aga tema on otsustanud minna Tartusse.

Usku, et Eesti riik ja rahvas kestab, aitab minul kõige paremini toita Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia poolt juba kuuendat hooaega korraldatav loengusari Omakultuuriakadeemia. Nad ise ütlevad, et Omakultuuriakadeemia tutvustab ja arendab eesti kultuurimõtet, keskendudes kultuurikandja konkreetsele füüsilisele ja tähenduslikule suhtele oma vahetu keskkonnaga, eesmärgiga soodustada kaasajas toimivate ja jätkusuutlike kohalike identiteetide ning säästvate praktikate arengut. Ehk elu võimalikkusest Eestis eestlasena. Häid ja innustavaid näiteid on oioi kui palju.

Enamasti on kuulajaskonna seas TÜVKA tudengid, kuid satub ka linnarahvast sekka. Tajun, et tavaviljandlane natuke võõristab akadeemia poolt pakutavat, aga ei peaks. Avalikud üritused on mõeldud kõigile ja rõõm saab olema kahepoolne - akadeemia on õnnelik, et tema poolt pakutu pakub huvi ka linnarahvale ja linnarahvas on õnnelik, et saab veeta järjekordse tunni või paar kvaliteetaega.

OKA on jagunenud kas kontsertkohtumisteks või loeng-kohtumisteks. Mulle isiklikult meeldivad viimased rohkem, eriti kui rääkimas on praktikud. Vaieldamatu lemmik sügisesest satsist ja võib-olla kogu Omakultuuriakadeemia ajaloost on Villem Valme. Ka teoreetikute juttudest olen noppinud hulgaliselt toetust, Liina Järvistet oleks kasulik kuulata kõigil, kes siinse blogi eelmise postituse teemaga seotud on.

Igal hooajal hoitakse kinni mingisugusest ühisjoonest. On olnud Omailma, Oma keele, Teisiti, Kultuuri ja keha ja Argiakadeemia aastad. Eelmisel hooajal, mil suurt osa vestlusi juhtis Kairi Leivo, käis Risto Järv rääkimas argiuskumustest, Heino Tartes Teppo lõõtsast, Mae Pindmaa unest ja magamisest, Neeme Punder meelerahust helide maailmas, Alar Krautman pärimusmeditsiinist, Kristjan Otsmann aja kulgemisest, Erkki Peetsalu kodanikuajakirjandusest, Linnar Priimägi propagandast, Marju Kõivupuu lemmikloomakultuurist, Terje Puistaja rahvalauludest ja –mängudest, Immo Mihkleson muusikast kuulaja vaatenurgast, Mercedes Merimaa hingest ja inimesest, Reet Aus tarbimisharjumustest ja keskkonnast ning Voldemar Kolga muutuvast maailmast ja muutuvast minast.

Käesoleva hooaja teemaks on AHJUALUSED ja igal loengul küsitakse otse või kaude: kuhu kaob aeg ja vara ning kust see tuleb? Omakultuuriakadeemia 2012/13 vaeb musta, valget ja halli majandust, vaimu ja vara, töö ja tasu, elukunsti ja valskuse suhteid – lühidalt, kogu toimetulekustrateegiate karnevali, millest koosneb ühiselu. Jutuajamisi Pärimuskultuuri aidas kaks-kolm korda kuus teisipäeviti kell 18.00 veab Margus Haav.

Eile oli kuulajaskonna ees Misso valla talupoeg, Nopri talu peremees Tiit Niilo rääkimas elu võimalikkusest maal. Kuigi olukord seal piiriäärses vallas on lootusetusele kalduv, ei ole kadunud ei usk ega tahe. Vastupidi, tahe alles kogub tuure ja mina usun, et ühel heal päeval on Misso valla taasasustamine üks Eesti edulugude kuldvaramusse kuuluv näide. Misso vallale pakub toetust Mooste vald, kutsudes maale elama, nagu eilsest Aktuaalsest kaamerast näha-kuulda sai. Ja nii see lumepall muudkui veereb nüüd. Minu öökapil on David Bornsteini "Kuidas muuta maailma" ja kui nn altpoolt tuleva algatuse tulemusena on võimalik muuta suurriikide haridussüsteemi, elektrifitseerimist ja põllumajandust, siis saavad teoks ka Tiit Niilo ja teiste maakogukondade sädeinimeste unistused. Sest vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi peale meie endi keegi ei tee.

Omakultuuriakadeemias on aga kevade poole minnes oodata 26. veebruaril Aune Lillemetsa Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust rääkimas sellest "Kuidas supipotti täidetuna hoida?", 5. märtsil Valdur Mikitat mõtestama Eesti loodust, 19. märtsil Airi-Alina Allastet vaagima subkultuuri ja kultuuri suheteid ning 2. aprillil saab kuulata pärandisaadik Kristiina Ehina mõtteid. Loengud on kavas veel ka 16. ja 30. aprillil ja 14. mail, nende pidajad selguvad lähiaja jooksul.

Teie, kes te pole aja või kauguse takistavate tegurite tõttu Omakultuuriakadeemiasse sattunud, siis veel kestavad talve pimedad õhtud ja suurt osa loengusarjast on võimlik järelvaadata. Aga veel parem, leidke aeg ja tahe ning tulge järgmistel kordadel kohale.

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar