Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Folgil näeme!

Ivi Lillepuu  ·  21. mai  ·  Kommentaarid: 0

15. mail 20 aastat tagasi toimus esimene Viljandi folk. Terve inimpõlv on selle aja jooksul suureks kasvanud ja hakkab nüüd oma iseseisvat elu elama. Paljude, väga paljude jaoks on igasuvine festival ja noorte muusikute laager selles kasvamises oluliseks mõjutajaks olnud. Kurb on, et Viljandi folgist räägitakse viimasel ajal kui suurimast läbust mitte ainult Viljandis, vaid kogu Eestis. Aga kindlasti osatakse näha ja hinnata festivali tohutut panust pärimusmuusika edenemisse Eestis. Tuleb ju tunnistada, et enne aastat 1993 oli see põld küllaltki väheviljakas mõne üksiku elujõulise kollektiivi ja kooslusega ning ega neid iseenda ja külarahva lõbuks pillikääksutajad ka teab kui palju polnud. Tänu folgile, TÜVKA-le ja viimastel aastatel ka EMTA-le on meil aastal 2013 rikkalik valik andekaid muusikuid, põnevaid kollektiive, suurepäraseid lauljaid. Viljandi Pärimusmuusika Festivalist innustatuna on sündinud mitmed teisedki suuremad ja väiksemad folkfestivalid Eestis. 

Olen üks neist paarisajast, kes sai osa sellest kõige esimesest. Õppisin koos Ando, Raivo ja Üllega, Noorte Moosekantide Seltsi asutajatega, sellel põneval ajal kolledzhis näitejuhtimist, kui nemad Falunis innustust saanuna asusid ka meil "midagi sellist" organiseerima. Ega ma esimesest folgist suur midagi ei mäleta peale selle, kuidas kursavend Heido tõi kursaõe Kersti Kesklinna kooli väikeste maja vastas redeli abil teise korruse akna kaudu kodust välja, et see ka folkida saaks. Mis kamm nende võtmetega oli, kes seda enam mäletab. Kuid keset redeli-aktsiooni pidi loomulikult kooli direktor Enn Siimer sealt mööda jalutama...

Tegijad mäletavad ise muidugi paremini. Ando räägib sellest festivali kodulehel ja on võimalik järelkuulata Vikerraadio Rahvasteballi.

Algusaegadel oli meie kodu põrand tihedalt folgilisi täis. Omasid ja täitsa võõraid, kellest hiljem omad said. Meil oli siis kahetoaline korter, üks tuba läbikäidav ja mäletan, kuidas kööki jõudmiseks tuli pikkade sammudega üle magavate inimeste astuda, ikka samm ja magaja, samm ja magaja.

Ja kui siis mobiiltelefonid hakkasid tekkima ja hommikul kella viie-kuue ajal need järgemööda kõik helisesid ja mina ei osanud nendega midagi ette võtta, kuni lõpuks õnnelikult avastasin välja lülitamise võimaluse. Telefonide omanikest mitte üks oma helinale ei reageerinud, vaid magasid õndsat und kõval põrandal edasi.

Meie kodu on folgi käigus korduvalt veekahjustusi saanud, kas siis valest lahtikeeratud kraanist või paduvihmas läbimärjaks saanud riietest välja nõrguva vee pärast. Meie korteri aknast on välja lennutatud pann, kuna koka nina polnud nii tundlik kui sööja oma tabamaks ära kergelt roiskuma läinud liha lõhna.

On olnud väga romantilisi folke ja üks selline, kus Grand Hotelli terrassilt justkui kaugemale ei saanudki. On olnud rahulikke kulgemisi, vaid üksikute valitud kontsertide kuulamist ja rohkem järve kui muusikute vaatamist, kuid on olnud ka neljapäevast pühapäevani kestvaid kappamisi kontserdilt kontserdile. Ühe folgi järel lonkasin ligi pool aastat. Kandsin neli päeva ja ööd madalaid varbavahesid, tantsisin meeletult palju ja pühapäeva õhtul olin sunnitud poja najal (kes tol ajal oli veel minust lühem) koju komberdama, sest jalale toetuda valu pärast ei saanud. Ravisin jalga mitu kuud.

Teadupärast on folgi ajal alati imeliselt palavad päevad. Folgi avamine on sätitud ilusti sellisesse kellaaega, et Kaevumäel paistab päike publikule näkku ja kohe esimese tunniga saad põsed punaseks, kui ka enne pole päikesel olnud võimalik sind suve jooksul tabada. Ja üks korralik vihm käib tavaliselt üle folgi. Umbes kümmekond aastat tagasi, kui roheline lava Raekoja ees oli ja taas äiksevihm Viljandi kohal valla pääses, võttis suurem seltskond end vihma käes alasti ja tantsis marudat vihmatantsu. Üsna pea hakkasid politsei sireenid huilgama, kuid et folgiline on reeglina sõbralik, siis pugesid alasti inimesed kiirelt lava alla, pusserdasid ennast seal riidesse ja riides folgilised toetusid seni muretult juteldes külg külje kõrval vastu lava, varjates nii politsei eest selle all toimuvat.

Viimased folgid on minu jaoks oluliselt rahulikumad olnud. Enam ei ole arvutamist, et mitu ruutmeetrit sellele ja mitu tollele seltskonnale eraldada õnnestub, paljud on väsinud ja folgist loobunud. Kuid uued tulevad muidugi peale. Kord ühed, siis teised sõbrad või sugulased avaldavad soovi kord elus ikkagi folgil ära käia. Tihtligu tullakse teist ja kolmandatki korda ning andunud, aastast aastasse käivaid fänne leidub muidugi ka. Vahepeal on sõna otseses mõttes uus põlvkond peale kasvanud, viimati folkisin koos kursaõe tütrega. Arvepidamine on sassi läinud, aga ma pakun, et olen umbes seitsmeteistkümnel folgil käinud.

Muusikast tuleks ometi ka rääkida. Paratamatult on kõige eredamalt meeles kõik see, mis sündis ansambli Minu Isa Oli Ausus Ise kontsertide ajal. Tavaliselt toimus see kultrahoovis ja üsna "silgud pütis" tunne oli. Liigutada väga ei saanud ja tund aega vappus seltskond ühises naerus. Mäletan ka seda, kuidas üks Johansonidest, kas Mart või Ants eelnimetatud ansambli kontserdile ei jõudnud ning kuidas tol ajal alles oma nime omandavas Tegelaste toas Lahti-lükkamise-laul uuesti ettekandele tuli ja kuidas siis kas Mart või Ants naerukrampides kõrtsilaua alla kadus. Spontaalselt tekkinud hommikuni kestvad jämmid on mõnest  aastast on ehk rohkemgi meeles kui kontserdid.

Võiks pateetiliselt öelda, et selle 20 aasta jooksul on Eesti pärimusmuusika maastik muutunud kidurast põllust lopsakalt õitsvaks aiaks. Minu mälus on algusaegadest pildid vaheldumisi vaid Väikeste Lõõtspillide Ühingust ja Untsakatest, sekka Johansone ja Folkmilli. Viimaste aastate programmidest leiab julgelt paarkümmend kodumaist ansamblit, solisti või projekti, igal aastal midagi uut. Aga et Viljandis kuuleb pärimusmuusikat aasta läbi, siis on minu valikus nüüd pigem välismaised esinejad. Siinkohal minu suur kummardus programmipealikule, sest iga kord on võimalik nautida nii pillikäsitlemise meistriklassi, jahmatavat vokaali, nakatavat sünergiat kui tundeküllast hingestatust.

Mulle meeldib ka see, et suure melu sees on võimalik nautida väikseid ja vaikseid asju, mis teinekord puudutavad palju sügavamalt kui kesköine peaesineja kontsert Kirsimäel. Naudin filmiprogrammi, ööülikooli, jutuvestmisi, regilaulupesa või hääd eesti toitu. Programm on niivõrd mitmekihiline, et igaühel on võimalik kujundada oma, täiesti erinev festival. Traditsiooniks saanud sündmuste puhul on kaunis keeruline igal aastal leida midagi uut ja põnevat, folgi korraldajatel on see õnnestunud, 20 aasta järel pole märgata mitte mingeid väsimuse tundemärke või rutiini takerdumist. XXI Viljandi Pärimusmuusika Festivali programm on paljutõotav, järgi on jäänud 64 eurosed passid ja võimalik on registreeruda kahele festivalikursusele. Folgil näeme!

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar