Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Ees on kolm päeva ja ööd hansamelu

Ivi Lillepuu  ·  05. juuni  ·  Kommentaarid: 0

Eeloleval nädalavahetusel rüütab hansalinn Viljandi end üheks juunikuiseks nädalavahetuseks keskaja kommete kohaselt. Elamusi ja osalemisrõõmu pakuvad kaubaküllane laat, mitmekesised kontserdid, huvitavad õpitoad ja igaühele kaasalöömist võimaldavad spordivõistlused - toimuvad Viljandi Hansaööd.

Asudes 2006. aasta sügisel tööle Viljandi linnavalitsuse kultuuri ja noorsootöö spetsialistina kujunes üheks minu töökohustuseks Viljandi Hansapäevade korraldamine. Selleks ajaks oli üritus toimunud juba 15 korda, kuid minu kokkupuude oli olnud rohkem kui tagasihoidlik – suutsin meenutada vaid kahte korda, kui lippasin laadalt midagi konkreetset ostma. Pidasin ennast kultuurihuviliseks inimeseks, kuid minu jaoks polnud hansapäevad atraktiivne ja huvipakkuv üritus, mida kindlasti tahaksin külastada. Seistes tookord ülesande ees panna kokku hansapäevade programm, pidin ma esimese asjana mõtlema sellele, kes on need inimesed, kes tavaliselt hansapäevadel käivad või keda ma ootan sinna tulevat ning mida ma neile pakkuda tahan. Pean tunnistama, et seda ei olnud kerge teha kantuna skeptitsismist, et kellele ja milleks üleüldse tänapäeva väikelinnas mingi keskajast ajendatud üritus.

Teadsin loomulikult juba varem, et hansaaeg (13. – 16. sajand) oli Euroopas omamoodi õitseajaks, kujundades suuresti ka neid nelja linna, mis Eesti aladel Hansaliitu kuulusid – Pärnu, Tartu, Tallinn ja Viljandi. Hansaliit oli kaupmeeste liit. See loodi ja toimis selleks, et kaupmeestel oleks turvaline liikuda linnast linna, et liitu kuuluvates linnades oleks neile tagatud õiglane võimalus kaubelda ning võimalus peatuda niikaua kui vajalik. Lisaks kaupmeestele rändasid ka tsirkuse- ja teatritrupid, laulikud ning muud tänapäevases mõistes kunstiinimesed. Pidustusi võeti keskaegses Euroopas täie tõsidusega ka väljaspool Hansaliitu, kuid kaupmeeste gildidel oli väga suur roll ka seltskondliku elu kujundamisel.

Kuidas aga meie-aegsed rahvusvahelised hansapäevad alguse said, seda sain teada Die Hanse kodulehelt. Eesmärgiks on taaselustada piireületava hansamõtte ja ajaloolise kogemuse alusel Euroopa linnade mõte ja vaim; toetada hansalinnade iseteadlikkust ja arendada koostööd nende linnade vahel eesmärgiga anda panus Euroopa kultuurilisele, sotsiaalsele ja riiklikule ühinemisele ning selle kaudu tugevdada linnade eneseteadvust; propageerida hansalinnade ühiseid jooni, edastada informatsiooni; tugevdada majandus- ja kaubanduskontakte; korraldada teadmiste ja kultuurivahetust ja arendada turismi. See pikk ja kõlav lause sai täiesti uue tähenduse eelmisel suvel Lüneburgis, kus rahvusvaheliste hansapäevade avamine sattus samale ajale jalgpalli MM-i poolfinaaliga Saksamaa ja Itaalia vahel. Rongkäik lookles mööda suhteliselt vaikseid tänavaid ja suubus linna keskväljakule, mis oli ääristatud pubidega, iga pubi seinal kolm ekraani, kõik lauad ja toolid hõivatud, ainult et kogu see rahvas istus seljaga väljaku poole, kus tervitati kõlavalt üksteise järel osalevaid hansalinnu. Ja mis seal salata, kui Viljandile oli elagu hüütud, lippasime isegi mõnd vaba lauda otsima.


Kaasaegsete hansapäevade traditsioon Eestis loodi 1991. aastal justnimelt Viljandis. Tartu alustas 2005. aasta rahuvahelisteks hansapäevadeks valmistumist 1996. aastal hansafestivaliga. Pärnus kutsuti hansapäevad ellu samal põhjusel nagu Tartuski. Kõigepealt oli teada, et linna saab 2010. aastal korraldada rahvusvahelisi hansapäevi ning alates 2006. aastast algas ettevalmistustöö. Tallinnas on keskajahõngulist igasuvist üritust nimetud keskaja päevadeks ning toimuvad need alates 2000. aastast. Rahvusvahelised hansapäevad toimusid Tallinnas 1992. aastal. Järgmise Eesti linnana on rahvusvaheliste hansapäevade korraldamise kord Viljandi käes aastal 2015.

Oluliseks komponendiks taolisele sündmusele on ruum, kus see toimub. Kui Saksamaal ja mujal Euroopas (Gotlandist rääkimata) on keskajast säilinud linnaruum elavaks kulissiks, mis päevade õnnestumisse oma panuse annab, siis Eestis on sellega keeruline. Pärnul on pakkuda vaid üks keskajast pärit torn, Viljandis ordulinnuse varemed ning üks tagahoovis seisev kasutuseta ait. Käesoleva ja möödunud sajandi arhitektuuri vahel hansaõhustikku luua on aga kaunis keeruline. Kuna kogu ülejäänud 362 päeva jooksul Viljandi justkui ei ole hansalinn, siis oleme siiani piirdunud vaid mõne üksiku hansaliku elemendiga konkreetsetel sündmuskohtadel. Aasta-aastalt järjest rohkem on lisandunud hansariiete kandjaid. Tavaliselt pannakse oma uhked ajaloolised kostüümid selga küll vaid rongkäigu ja avatseremoonia ajaks. Kes aga tahab viibida fotograafide turmtules, siis soovitan hansariideid kanda ka laupäeval ja pühapäeval, see garanteerib iga natukese aja tagant pöördumise: "Kas ma tohin teid pildistada!" Salaja tehtud fotodest rääkimata.

Kõige tähtsam komponent on muidugi programm. Otsides ideid hansapäevade tarbeks vaatasin väga palju internetis leiduvaid erinevaid keskaja päevade videoid. Nii prantsuse, saksa kui inglise keskaja festivalidest, eriti nende rongkäikudest, õhkab ülevoolavat elurõõmu ja isegi siivutust. Eestis ei saavuta me taolist sundimatut õhkkonda ilmselt iialgi. Olgu Hansaööde ootuses näitena toodud kevade saabumise tähistamine Assisis. Kuigi ma sel aastal pole hansaööde korralduses osalenud, seisab tänase päevani minu ees küsimus, kuidas suurendada hansaajastu osakaalu nii, et see rahvale huvipakkuv ja nauditav oleks. Keskaegsete pidustustena teame jootusid, papagoilaskmist, maikrahvipidu ning kalendaarseid pidustusi (ülestõusmispühad, nelipühad, jaanipäev, mardipäev jne). Pidustuste põhielementideks olid pidusöök ja –jook, tantsud ja mängud, turniirid, protsessioonid. Viljandi Hansapäevade programmis võib eraldada nelja suuremat elementi: tseremooniad (avamine nt), kontsertprogramm, töötoad ja laat.

Vaatamata kogu programmi mitmekesisusele oli, on ja jääb hansapäevade kõige olulisemaks komponendiks tänapäeval laat. Laatade sünd on olnud iseeneslik: kui kaupmees teadis, et rahvast kuhugi koguneb, siis läks ta oma kaupadega sinna. Eestis ulatub laatade pidamise traditsioon usutavasti muinasaega. Laadad toimusid harilikult vastava kiriku kaitsepühaku mälestuspäeval või mõne muu tähtsama kirikupüha aegu. Keskaegseid pidustusi uurinud Anu Mänd ei maini laatasid kordagi oma raamatus "Pidustused keskaegse Liivimaa linnades". Seesama eelmainitud Lüneburg tõestas aga, et hansapäevi saab pidada ka ilma laadata. Otsisin kauplejaid järjekindlalt terve päeva nii linnas ringi kõndides kui programmi uurides ja jõudsin lõpuks tõdemusele, et laata polegi! Kõik kauplused olid aga südaööni avatud, mine ja shoppa Vero Modas või Timberlandis ja see soe soovitus oli ka hansapäevade programmis kirjas.

Viljandi hansalaadal domineerib tänasel päeval käsitöö – sepised, punutised, ehted, puidust suveniirid ja köögitarbed, aiamööbel, nahk-, tekstiil-, lina-, villa-, klaas- ja savitooted. Mulle meeldis, kui talutoidu – singi, vorsti, juustu, kala, saia-leiva – osatähtsus laadal suurenes niivõrd, et ajalooline laadaplats Laidoneri platsil oligi vaid söögipoolise pakkujate päralt ning käsitöölise letid paiknesid mööda vanalinna tänavaid. Samal kohal ehk Suurturul peeti Viljandis laatasid alates 18. sajandi lõpust ning näiteks veebruarilaat kestis tervelt kaheksa päeva.

Vaadates erinevate linnade hansapäevade programme, leiame sealt küll nii mõnegi vanamuusika kontserdi, kuid nende kõrval saab kuulata-vaadata nii tänapäeva popartiste kui kohalikke taidlejaid. Viljandis tegutsev vanamuusikat viljelev Linnakapell annab igal aastal mitu kontserti, kuid publikut jagub neile suhteliselt vähe. Vanamuusika on nii tegijate kui publiku huviorbiiti Eestis tõusnud alles viimastel aastakümnetel (suuresti tänu ka Viljandi vanamuusika festivalile, mis oli taas esimene omataoline Eestis), varem võis teadmisi selle muusikažanri kohta pidada kasinateks isegi muusikaringkondades. Laiadesse massidesse ei jõua taoline muusika ilmselt kunagi ja seetõttu on väga raske leida hansapäevade programmi tähtsündmust, mis oleks kantud keskaja muusikast.

Viimastel aastatel on erinevad töötoad muutunud programmi lahutamatuks osaks. Püüdsin ise korraldajana leida käelisi tegevusi, mida võib-olla küll natuke teisel kujul ka keskajal harrastati. Üheks kõige populaaresemaks töötoaks on olnud kaltsupupede valmistamine, kus koos väikeste lastega meeldis eriti askeldada isadel ja vanaisadel. Palju huvi äratas looduslike värvidega lõnga värvimine, sepatöö, keraamika ja ehete valmistamine, restaureerimine, pakutrükk, viltimine. On olnud võimalus terve päeva jooksul jälgida, kuidas lammast pügatakse, mis villaga edasi saab ning mida kõike sellest valmistada annab. Lähemat tutvust on saanud teha keskaja rõivastega ning aksessuaaridega, Bonifatiuse Gildi õmblikkude poolt valmistatud hansariietega on vaatemängulisi moedemonstratsioone korraldatud. Igal aastal on järjest tegusam ja suurem Elava Ajaloo Laager, kus saab õppida ja uurida paljut keskaega puudutavat.

Pärast oma esimeste hansapäevade lõppu mõistsin, kui suur ühenduslüli linna kultuuriasutustele, huvikoolidele, taidluskollektiividele, spordiklubidele, seltsidele ja seltsingutele see üritus on ja milline nauding on näha tuhandeid inimesi kvaliteetaega veetmas. Ja ausalt öeldes olin ma üllatunud, kuivõrd lihtne taolise suurürituse korraldamine oli, kuna iga liige ligi paarikümneliikmelises meeskonnas töötas kire ja vastutustundega. Järgnevatel aastatel oli minu jaoks oluline uue otsimine, erinevate tegevuspaikade katsetamine ning pidev püüd ajaloo osatähtsuse suurendamise poole nii, et see tänapäeva inimesele huvitav ja kaasakiskuv oleks. See kõik õnnestus minu jaoks viis aastat tagasi, kui linn tähistas oma 725. aastapäeva. Loodetavasti keegi veel mäletab:)

Iga aasta on meie jaoks samm lähemale Euroopa hansalinnade võõrustamisele ning nii väikeses linnas nagu Viljandi saab saa paras katsumus olema. Viljandis elab ligi 19 000 elanikku ning meie seni kõige tuntuma suvise ürituse, pärimusmuusika festivali ajal tuleb siia teist samapalju. Kui võtta aluseks Tartu ja Pärnu kogemus, siis kuivõrd reaalne on turundada üritust nii, et siia tuleks 2015. aastal kaks-kolm korda rohkem inimesi kui linnas elanikke ja kuidas nende kõigiga hakkama saada? Et ülesande keerukus oleks selgelt arusaadav, siis meil on ligi 400 majutuskohta. Kuidas korraldada festival nii, et kasu Viljandile tõuseks ka aastal 2016, 2017 ja edaspidigi, sest kulud 2015 aastal ületavad ilmselgelt tulusid ja kogu linn peab toimetulekuks paljust muust loobuma. Mina neid vastuseid ei tea, loodetavasti keegi teab... Me oleme ju pärandilinn, kultuuripealinn, loomiseks loodud linn!

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar