Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Teatri nägu tulevikus?

Ivi Lillepuu  ·  24. mai  ·  Kommentaarid: 0

Viljandis on käimas 17. rahvusvaheline nukuteatrite festival "Teater Kohvris" ja selle sündmuse taustal on ehk päris põnev endale teadvustada, et sotsiaalteadlaste väitel on lapsepõlv sellisena, nagu see tänapäeva ühiskonnas iseenesestmõistetav on, alles viimase paari sajandi kestel lastele osaks saanud. Toetutakse peamiselt Philippe Ariés' uuringutele ja nende põhjal avaldatud raamatule "Centuries of Childhood", kus autor väidab, et kuni 17. sajandi lõpuni, 18. sajandi alguseni koheldi lapsi kui väikeseid täiskasvanuid. Lapsed osalesid ka täiskasvanute teatrielus ja seda nii näitlejate kui pealtvaatajatena. 18. sajandi alguses muutusid populaarseks jõulupantomiimid, mille sihtgrupiks oli küll kogu pere, kuid mida reservatsiooniga saab nimetada lasteteatri eellooks.

Kaks aastat tagasi koolitööga maadeldes uurisin natuke lähemalt nii iseenesestmõistetavat asja nagu lasteteater ja mis selgus. Vaatamata sellele, et laste- ja noorteteatrit võib nimetada üsna kompleksseks nähtuseks, on see peaaegu avastamata maa. Draama- ja teatriõpetuse spetsialist Shifra Schonmann võrdleb selles valdkonnas toimuvat muinasjutuga uinuvast kaunitarist.

Lasteteatri mõiste kui professionaalsete või amatöörnäitlejate poolt spetsiaalselt lastele ja noortele etendatav teater tekib maailma äärmiselt pikas teatriajaloos alles 20. sajandi alguses. Ameerikas rajati esimene lasteteater 1903. aastal New Yorgis, Euroopas saab järjepidevast lasteteatrist rääkida alates 1914. aastast, kui Jean Sterling Mackinlay alustas Inglismaal jõuluaegset lasteetenduste hooaega. Samal ajal hakati Eesti kultuuriruumis Karl Menningu juhitavas Vanemuises (1906–1914) lavale tooma 2–3 lastetükki aastas, edasi võtsid lastelavastused oma repertuaari Tallinna Draamateatri ja Draamastuudio teatri järel kõik kutselised Eesti teatrid, millele tänasel päeval on lisandunud ohtralt väiketeatreid.

Shifra Schonmann ei pea vajalikuks täpsemalt defineerida teatrit noorele vaatajale – teater on näitleja ja publiku vaheline kohtumine, mis aitab mõlemal poolel elu mõtestada. Oluline on, et see toimuks mõlemale poolele nauditaval moel. Olgu aga öeldud, et ei ole kuigi palju teada sellest, millist mõju avaldab teater lastele. Ühegi uuringuga ei ole tõestatud, et palju lasteetendusi vaatavast ja neid nautivast lapsest kasvab teatrit armastav täiskasvanu.

Teine keeruline aspekt lasteteatri puhul on see, et laste mõttemaailmast on väga raske aru saada. Täiskasvanud ei tea väga täpselt, mis lastele, eriti väikelastele, mõjub, mida nad vastu võtavad, oma meeltest läbi lasevad ja meelde jätavad ning mis järeldusi nad sellest teevad. Ameerika psühholoog, näitekirjanik ja teatridirektor Moses Goldberg  defineerib last kui "võimalust, potentsiaali – potentsiaali milleks iganes". Aare Toikka on öelnud, et teatri võimuses on kujundada nii inimesi, kultuuri kui riiki nende muljete, piltide, helide, tunnete ja mõtete kaudu, mis teatris tekivad.

Nii nagu mujal maailmas, pole ka Eesti teatrikriitikud ja teatriloolased lasteteatrile just palju tähelepanu pööranud. Materjali lasteteatri kohta on vähe ja selles väheses leidub palju arutlusi teemal, miks üleüldse eristada lasteteatrit ja täiskasvanute ehk päristeatrit. Ühes oma intervjuus Rait Avestikule väidab Aare Toikka: "Lasteteatrit pole olemas, sest see on absurd, see on fiktsioon. Teater on inimesele, laps on inimene." Kuna täiesti iseenesestmõistetavalt on olemas lasteraamatud, lastefilmid, lastesaated, lasteriided jne, siis kasutan mina teatri puhul, mille sihtgrupiks on noor vaataja, nimetust lasteteater. Siinjuures on abiks Schonmann, kes püüdes lasteteatri omapära paremini selgitada, võrdleb lasteteatrit lastekirjandusega. Ta toob välja kolm olulist erisust.

1. Teater eksisteerib ainult siin ja praegu, sünnib tulede kustutamisega saalis ja sureb, kui saal taas valgeks läheb, "säilitada" on seda võimalik ainult mälestustes. Kord kirjutatud ja avaldatud raamatud võib korduvalt üle lugeda, ka aastate pärast. Ning kui raamatu võib laps soovi korral ise kätte võtta ja lugeda, siis teatrile ligipääs sõltub ainult täiskasvanust.

2. Kui tavaliselt on lugemine privaatne toiming, siis teater on sotsiaalne sündmus, eeldades lapselt nii sotsiaalset kui psühholoogilist kohanemist, eeldades teatrikülastuse sotsiaalsete elementide mõistmist ja järgimist.

3. Laps kui pealtvaataja peab mõistma teatrisemiootika üht olulisemat tunnust – as-if – situatsiooni. Lapseni peab jõudma kogu see sümbolite keel, mida edastatakse sõnade, muusika, valguse, näitlejate, aja ja ruumi koos-toimivas suhtes. Raamatut lugedes sellist keerukust ei esine. Kui raamatut lugedes laps loob kujutluse nii toimuvast kui tegelastest, siis laval on see kujutlus realiseerunud, laps realiseerunud kujutluste tunnistajaks, kui konkreetsed tegelased teevad konkreetseid asju konkreetses ajas ja kohas.

Jätkates võrdlust kirjandusega, leiab Schonmann, et on vale eeldada lasteteatrilt sama mis täiskasvanute teatrilt, nii nagu lastekirjandusele ei seata samu nõudmisi mis täiskasvanute kirjandusele. Ta väidab, et lasteteater on kunst, mis peab välja arendama oma iseloomulikud tunnused, esteetilise väljenduse ja looma oma kunstilise vormi tähenduste loomiseks ning kaasahaaramiseks.

Selles, kuidas lasteteatrit teha, ei tohiks täiskasvanutele tehtavast teatrist mingeid erinevusi olla. Lasteteatrialases kirjanduses tsiteeritakse peaaegu alati Konstantin Stanislavski  vastust küsimusele, mis vahe on täiskasvanute teatril ja lasteteatril. Stanislavski vastas, et ainus oluline vahe on selles, et lasteteater peab olema parem. Paraku leidub taolist lasteteatrit kogu maailmas harva. Ikka suhtutakse lasteteatri näitlejatesse kui teise kategooria näitlejatesse, kes "päris" teatris pole edukad olnud või lasteetenduses mängimisse kui tüütusse kohustusse. Lastelavastusi lavastama satuvad näitlejad, kelle koormus on vähenenud, lastenäidendeid kirjutavad sageli asjaarmastajad, kes suurt rahalist tulu ei looda, kuid arvavad, et nende väljaöeldu rahuldab publikut, või siis professionaalid, kes teenivad kerget raha kommertsreeglite järgi kirjutatud "lastekatega", lasteetenduste lavakujundus ja kostüümid on sageli kas repertuaarist maas olevate lavastuste detailidest kokku pandud või tehtud äärmiselt nappide rahaliste vahenditega, mis "päris" teatrist näpistada annab. Lihtsustatult võib eeltoodut nimetada halvaks lasteteatriks. Probleem on aga selles, et kui teatrihuviline täiskasvanu satub vaatama halba etendust, siis oma elukogemuse põhjal ta teab, et on olemas ka hea teater ja juba järgmine kord võib saada suurepärase elamuse osaliseks. Kui aga laps satub nägema halba lasteetendust, siis võrdluse puudumisel võib ta hakata halvaks pidama teatrit kui sellist ning selle arusaama kummutamine võib raskeks kujuneda. Seetõttu on esmane kontakt teatriga lapse jaoks äärmiselt oluline.

Siinkohal on mul käepärast tuua üks suurepärane näide heast lasteteatrist. Oleg Titovi lavastatud Kenneth Grahame "Tuul pajuokstes" sisaldab kõike seda, mida üks hea lasteteater peab sisaldama – südamlik lugu, fantaasiaküllased kostüümid, põnevad lavapildi muutused, värvikad karakterid, parajalt muusikat, laulu ja efektset liikumist ning last but not least, muhedaid hetki täiskasvanutele. Kogu lugupidamise juures Luule Komissarovi vastu oli mul väga-väga kurb meel, et Oleg ei saanud oma töö eest Viljandi linna teatripreemiat. Kahtlustan, et kultuurikomisjoni liikmed lihtsalt polnud seda nägema sattunud, kuid õnneks märkas ja tunnustas seda kunstiliselt terviklikku ja säravate näitlejatöödega kogupereteatrit nii Teatriliit kui Ugala publik, andes Oleg Titovile Salme Reegi nimelise preemia ja Kuldõuna nii parima kujunduse kui parima lavastuse eest.

Augusti lõpus etendub "Tuul pajuokstes" Tallinna Botaanikaaias, minge kindlasti kõik vaatama!

Publiku kasvatamine tuleviku tarbeks on ülioluline – kui taas tsiteerida Aare Toikkat –, sest sellest teatrist, mida vaatavad lapsed ja noored, sõltub teatri nägu tulevikus. Kui meie sooviks on, et teater püsiks ja areneks, siis tuleb lasteteatrisse suhtuda väga tõsiselt ja selle eest hoolt kanda, pakkudes lastele žanririkast allahindluseta teatrikunsti parimate tegijate poolt, unustamata kunstniku vastutust.

Pean nentima, et lasteteatrit ei ole Aare Toikka ja teiste valdkonna asjatundjate kaunis karmidele väljaütlemistele vaatamata väärtustama hakatud ega ka selle olulisusest aru saadud. Kergema vastupanu teed minnakse nii otsustajate, tegijate, tarbijate kui kriitikute poolt. Lastele suunatud lavastustest kumab tihti läbi turumajanduslik mõtlemine. Maailma parandamise väikesed võimalused, mida hea lasteteater endas kätkeb, jäetakse tihtilugu kasutamata.

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar