Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Vaimne kultuuripärand

Meist igaühel on vaimset pärandit – selliseid eelkäijatelt saadud teadmisi ja oskusi, mida jagame oma kogukonnaga ja soovime edasi anda ka oma lastele. Vaimne kultuuripärand on paljuski "südameasi" – igaüks teab ja tunneb ise, mis on tema jaoks tähtis, mis on tema pärand.

Vaimne pärand annab kogukonnale kultuuriidentiteedi, loob ühtsustunde eelmiste põlvkondadega ning meie kaasaegsetega, rikastab kultuuri ja toetab loovat mõtlemist. Pärandi väärtustamine üldiselt on oluline ühiskonna terviklikuks, säästvaks arenguks ning jätkusuutlikkuseks.

Mõistena võeti "vaimne kultuuripärand" esimest korda kasutusele 1982. aastal UNESCO liikmesriikide kultuuripoliitika maailmakonverentsil.

Pärast seda on järjest enam kinnistunud teadmine, et kultuuripärand ei piirdu ainult käegakatsutavaga, nagu mälestised, hooned või paigad. Vaimse kultuuripärandi terminiga tähistatakse põlvest põlve edasi antud kogukondadele omaseid ja olulisi kombeid, tavasid, teadmisi ning oskusi. Oleme saanud need pärandiks minevikust, mõjutades neid olevikus ning anname edasi tulevikku.

Me elame koos oma vaimse kultuuripärandiga iga päev ega pööra sellele tihtipeale eraldi tähelepanu. Iseenesestmõistetavalt käime metsas marjul, peame sünnipäevi, rahvakalendri tähtpäevi ja talguid, teeme süüa vanaema õpetuse järgi. Aiamaal järgime äraproovitud nippe – olgu need õpitud vanematelt, sõpradelt, kursustel või käsiraamatust. Kuigi selliseid teadmisi, oskusi ja tavasid ei saa käega katsuda, on need oluline osa meie elavast kultuuripärandist.

Nagu kogu kultuur, on ka vaimne kultuuripärand pidevas muutumises ja iga põlvkond rikastab seda, lastes sellel vajadusel muutuda ja kohaneda uute oludega. Vaimse pärandi nähtused elavad, kuni inimesed neid oma igapäevaelus kasutavad ja järgmistele põlvedele edasi annavad.

Vaimsest kultuuripärandist on võimalik lähemalt lugeda Rahvakultuuri Keskuse ja UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni koostöös valminud vaimse kultuuripärandi infovihikute komplektist.

Jane Kalajärv