Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Toidupärand

KruubipuderPrantsuse mõtleja ja antropoloog Claude Lévi-Strauss on öelnud, et pole kultuuri ilma keele ja toiduvalmistamis-oskusteta. Ta jõuab järeldusele, et see, kuidas ja millist toitu valmistatakse, näitab, millise ühiskonnaga on tegemist. Sestap peegeldab iga maa toidulaud oma traditsioone, võimalusi, aga ka leidlikkust ja uuendusmeelsust. Toidukultuur on elav ja ta muutub iga päev.

Toidupärandi moodustavad perekondlikud traditsioonid ja retseptid, mida antakse põlvest põlve edasi, sinna kuuluvad ka nõud ja tekstiilid aga ka lauakombed ja mälestused. Eesti kokaraamatukultuur on hästi noor - esimesed eestikeelsed kokaraamatud, mis olid mõeldud eeskätt mõisnike ja jõukate linnakodanike söögilaua eest hoolitsejatele, olid tõlgitud rootsi voi saksa keelest. Eestlastest autorite ja eestlastele mõeldud kokaraamatud hakksid ilmuma alles 19. saj lõpus. Iga algus on raske, nii suhtuti ka kokaraamatutesse ja keedukursustesse esiti kaunis skeptiliselt. Viimaseid peeti lausa kerglaseks ettevõtmiseks. Eesti Vabariigi ajal muutus toiduteema, sh tervislik ja mitmekesine toitumine, aga hästi oluliseks valdkonnaks ning just 1920-30.aastaid võime lugeda meie praegusele toidukultuurile alusepanijateks. Kodumajanduskoolides ja keedukursustel omandatud teadmised ning oskused püsivad aktuaalsetena veel tänagi.

Tänasel päeval, kus toidu päritolu ja puhtus muutuvad üha olulisemateks, oleme jõudnud taas ammuunustatud vana juurde - mitmed lausa arhailised söögid on leidnud uue väljundi, olles nüüd enam mitte eluliselt vajalikuks toiduks, vaid põnevaks toidulaua rikastajaks. Samuti ei ole meil olnud kunagi sellist valikuvõimalust nagu praegu, mitte kunagi ei ole söödud nii palju liha kui praegu. Peaaegu kuni 19. saj II pooleni iseloomustas tavalise eestlasest talupoja või siis juba ka linnatöölise toidulauda pigem lihtne taimne toit. Liha ja piimasaadusi sai suhteliselt harva ning need kuulusid rohkem pidupäevade juurde, talupojal tuli ju mõisa ees oma kohustusi kanda ja kui juhtus ikaldusaasta olema, oli kitsikus isegi suur. Seoses kartulikasvatuse levikuga 19. saj II poolel läks elu lahedamaks ja võidi endale juba rohkem lihakraami ja seega mitmekesisemat toidulauda lubada.

Eestlase toidulaua ajatelje uurimine on aga suisa interdistsiplinaarne: arheoloogiliste väljakaevamiste käigus teevad oma tööd arheobotaanikud ja -zooloogid, 19. ning 20. sajandist on etnoloogid kogunud ja analüüsinud teavet läbi suuliste mälestuste või pärimuse ning tänapäevaga tegelevad juba sotsiaalteadlased.

Aga mis on Eesti toit? Kindlasti on igaühel oma avamus sellest. Toidupärand ongi väga isiklik, kandes edasi enda kogemusi ja maitseid. Tihtipeale peetakse Eesti toiduks seda, mida ollakse harjunud sööma oma eluajal. Toit ei ole ju nagu hooned või kunstiteosed, mida võime nautida ükskõik mis ajahetkel ka mitmesaja aasta pärast. Toit kestab ju vaid hetke. Selles on aga enam-vahem kõik ühel meelel, et Eesti toidukultuuri alustalaks on must leib.

Ülle Jukk

Fotol on kruubipuder naeriste ja suitsulihaga. Foto: Ülle Jukk