Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Muinsuskaitsealad

ToompeaKultuuripärandi kaitse on ajaga üha enam liikunud üksikobjekti kaitselt terviklike piirkondade – hooneansamblite, kvartalite ja asumite – väärtustamisele. Eestis on ehitatud keskkonna kaitseks riigi tasandil seatud 12 muinsuskaitseala. Muinsuskaitsealad on valdavalt keskaegsed või uusaegsed vanalinnad. 

Esimesed Eesti muinsuskaitsealad olid 1947. aastal kaitse alla võetud Narva vanalinn ja Tallinna Toompea. Tegu oli sõna otseses mõttes hädakaitsega – sõjas kannatada saanud linnu ähvardas lammutamine. Muinsuskaitsjate katse läbi mälestiste nimekirja Narva varemeid päästa ebaõnnestus. Mõlemad kaitsealad kadusid mõne aastaga nimekirjast ja Narva varemetes vanalinn lammutati maha. Kaitseala kui mälestise liik jäi seadustesse siiski püsima.

Esimene suur läbiplaneeritud ala, mis kaitse alla võeti, oli 1966. aastal Tallinna vanalinn. Tallinn ei olnud mitte ainult esimene muinsuskaitseala NSV Liidus, vaid ka üks varasemaid maailmas. 1997. aastal arvati Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandinimekirja kui hästi säilinud Põhja-Euroopa kaubalinn. Tallinna väärtus seisneb ennekõike tema terviklikkuses - siin on selgelt tajutav nii tänavate- kui ka kruntidestruktuur, kaitseehitised, aga ka linnaelu dominandid nagu Raekoda, turuplats, ametihooned, kirikud, kloostrid ja koolid.

1968. aastal võeti kaitse alla Koguva küla. 1973. aastal aga veel üheksa Eesti linna – Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Kuressaare, Paide, Võru, Haapsalu ja Lihula. 1987. aastal Rebala muinsuskaitseala ja 1995. aastal Valga linn.

Kaitsealade loomine oli kindlasti seotud kavandatavate uuenduste (loe: lammutustega), eks sellest anna tunnistust ka see, et sisuliselt igas kaitsealuses vanalinnas on vähemalt üks nn hruštšovka. Teisalt peegeldab tervete linnaosade kaitse muinsuskaitselise mõtte arnegut - oluline ei ole üksnes üksikud tähtobjektid, vaid inimese elukeskkond. Olgugi, et Eesti on väike ja kompaktne on huvitav mõelda kuivõrd eriilmelised on kõik Eesti vanalinnad, igal neist on täiesti erinev ajalugu, arhitektuurikeel ning elutempo.

Riin Alatalu

Fotol on Toompea vanalinna asum (allikas: Vikipeedia).