Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
EST | RUS | ENG

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Arheoloogiapärand

Arheoloogilised uuringud Tallinnas, Tartu mnt 1 kinnistul

Arheoloogiapärand on osa Eesti kultuurist, kuid mitte ainult – see kuulub lahutamatult ka Euroopa ja kogu maailma inimkonna ajaloo hulka. Eesti muinsuskaitseseaduses sätestatud arheoloogiapärandi kaitse põhimõtete aluseks on arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon. Selles paljude riikide poolt tunnustatud kokkuleppes märgitakse, et arheoloogiapärand on kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahend: eelnevate ajajärkude inimtegevuse jälgede kaitsmise ja uurimisega, samuti tänu leidudele ja muudele keskkonna uurimise meetoditele on võimalik saada uusi teadmisi inimese elu, tegemiste ja kultuuri kohta.

Eestis on muinsuskaitse all üle 6600 arheoloogiamälestise, millest enamik asub maal, osa aga linnades ja veekogudes. Kultuurimälestiste riiklikus registris on esindatud eri ajastute elu-, matmis- ja pühapaigad (nt asulakohad, linnused, kalmed, ohvri- ja hiiekohad), samuti majandustegevusega (nt muistsed põllud, rauasulatuskohad) ja transpordivõrguga seotud kohad (nt teekatked, sillad, sadamakohad jms).

Ka paljudes ehitismälestistes (kirikutes, linnustes, mõisates) ja muinsuskaitsealadel (kesk- ja varauusaegsetes linnasüdameis) on säilinud spetsiifilist pärandit – kultuurkihte ja ehitiste jäänuseid, mida on võimalik uurida vaid arheoloogiliste meetoditega.

Mälestiste nimekiri on koostatud paljude arheoloogide ja koduloohuviliste inimeste koostöös. Kaitsenimekirjast leiab objekte, mis on avastatud juba 19. saj lõpul tänu Abja kooliõpetaja Jaan Jungile ja tema kohalikest haritlastest koosnevale kirjasaatjate võrgustikule. Paljud nimekirja kantud muistised registreeriti 1920. aastatel, kui Tartu Ülikooli tudengid tegid stipendiaatidena kihelkondade muinasjäänuste kirjeldusi – kohapeal kontrolliti varasemaid teateid ja registreeriti hulgaliselt uusi.

Peamine kihistus praegu registris olevatest objektidest on leitud 1960.-1980. aastatel, kui arheoloogid inspekteerisid arheoloog Vello Lõugase ja toonase arheoloogiamälestiste inspektori Juta Kornavi eestvedamisel süstemaatiliselt maastikku, eriti alasid, kus kavandati suurt maaparandust. Arvestades arheoloogide vähesust (10-15 inimest), siis ei jõutud loomulikult kõikjale. Suhteliselt paremini on uuritud näiteks Harjumaad (eriti Jõelähtme ja Kuusalu vald), Läänemaad, Lääne-Virumaad, Saaremaad ja Tartu ümbrust, kuid on alasid, kus arheoloogid süsteemselt käia ei jõudnud (nt Pärnumaa). Sellele ebaühtlusele osutab ka praegune mälestiste levikukaart, kus mõne suure ja vana asustuspiirkonna kaitsealuste muististe hulk on ilmselgelt väga väike.

Teaduse areng on igal ajajärgul lisanud kaitstavate objektide hulka uusi mälestiseliike. Näiteks muinasaegseid asulakohti või muistseid põlde hakati põhjalikumalt uurima ja kaitsma 1960.-1970. aastatel, linnades säilivaid arheoloogilisi kultuurkihte aga alles 1980. aastatest. Kindlasti õpitakse tulevikuski nägema uusi mälestiseliike, mida me oma seniste teadmistega ei ole osanud seni ära tunda.

Ajavahemikus 1994-1998 võeti muinsuskaitse seaduse alusel kaitse alla enamik selleks ajaks teada olevatest kinnismuististest. Meie teadmised Eesti ajaloo varsema ajalooperioodi kohta aga täienevad pidevalt, sest arheoloogid ja ajaloohuvilised inimesed leiavad igal aastal kümneid uusi muistiseid. Samuti tuleb sageli ehitustöödel või mõne kaevetöö käigus välja kultuuriväärtuslikke arheoloogilisi leide, kultuurkihte ja inimluid. Alates 1990. aastate teisest poolest on Muinsuskaitseametile antud infot sadade muististe kohta, mille riikliku kaitse alla võtmine seisab alles ees.

Arheoloogiapärandi teine suur osa kinnismuististe kõrval on arheoloogilised leiud. Ligi 150 aasta jooksul on kogunenud Eesti muuseumide, õppe- ja teadusasutuste arheoloogiakogudesse hoiule sadu tuhandeid arheoloogilisi leide – esemeid või nende katkeid, mis on saadud teaduslikelt kaevamistelt või leitud juhuslikult. Tegemist on Eesti riigi varaga, hindamatu kollektsiooniga eri ajalooperioodidest pärinevatest asjadest, millel on püsiv väärtus teadusliku uurimistöö allikana.

Ulla Kadakas

Arheoloogilised uuringud Tallinnas, Tartu mnt 1 kinnistul.  Vaade 15. saj keskel rajatud hoone idaosale. Esiplaanil hoone lõunaseina vundament ja jäätmekast, hoone sees näha ahju vundament ja puitpõranda jäänused. Foto Ulla Kadakas, 28.11.2011.