Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
EST | RUS | ENG
Rööpad viivad pärandini

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Ene Lukka-Jegikjan

Kultuuripärand on oma esivanematelt päritud elutarkus ehk elamise ja olemise viis, mis annab võimaluse elada oma elu sellel maal nii vaimselt kui aineliselt tasakaalus, sest Tarkus on inimisele nagu päike loodusele (Kambja).

Pärandi teadlik märkamine ja tajumine ei tule iseenesest. Tean seda omast käest. Oma eesti pärimuse juurde jõudsin teadlikult Lõuna-Ameerika põliselanike kultuuri kaudu. Olen päritolult lõuna-eestlane, isa poolt tartumaalane ja ema poolt võrukene. Kahe poja emana ja kahe lapselapse vanaemana pean enda kohuseks ja ka uhkuseks päritu edasi pärandada ehk aidata minu lähedastel sellest osa saada, sest Mis tiidmada, sii nägemada (Nõo). Mitte imetleda meie rikast pärandit muuseumis ja kuulata lugusid, mis kõik muiste oli! Sellega ma ei lepi! Tahan omakandi kultuurist osa saada nüüd ja praegu ning nii palju kui võimalik. Olen seda meelt, et pärimuskultuur on kasutamiseks igaühele igal ajal ja nii argiajas kui pühade aegu. 

Suur osa põhiväärtusest on igikestvad. Oma kultuuris elamist ja olemist olen terviklikumalt kogenud Kihnu saarel ja Setomaal. Olen lõpmatult tänulik sealsetele naistele, kes mu silmad ja kõrvad avasid. Kultuurile saab inimene pihta eelkõige selles isiklikult ja järjepidevalt osaledes. Lauldes omakandi vanu laule, tähistades traditsioonilisi tähtpäevi ja pühi, jutustades rahvajutte, käies hiies, vanadel karjateedel, taludes tunnen end imeliselt hästi, ülirikkana. Kuigi elan linnas, vajan omakandi eripärast kultuuripärandit kui naine, ema, vanaema, abikaasa, lõuna-eestlane ...

Eesti Rahvuslikus Folkloorinõukogus koostöös väga paljude naiste ja meestega, noorte ja elukogenutega üle Eesti otsimegi ennast oma kultuuris, et pärijad päritu ära tunneksid ja seda kasutaksid, et meie noored teaksid, kes nad on ja kust nad pärit on! Mis sis viga tuld teha, kui vana tungla alale omma (Põlva).

Ene Lukka-Jegikjan: naised hoolitsevad kultuurilise järjepidevuse eest - Naine24.ee (03.04.2013)